Fosfor
Fosfor osaleb makroergiliste sidemete moodustamises (näit. ATP). Seetõttu on fosforil oluline koht energiavahetuses. Biomolekulides leidub fosforit nukleotiidides/nukleiinhapetes, fosfolipiidides, süsivesikute fosfoderivaatides ja mitmetes koensüümides.
Erinevalt arvukaist lämmastikuvormidest, esineb veekogudes anorgaaniline fosfor ortofosfaatidena. Suurem osa (rohkem kui 90 %) vetes leiduvast fosforist esineb orgaanilisel kujul, mis pole autotroofidele reeglina kättesaadav. Mineraalne osa on napp ja väga suure ringekiirusega (Joonis 21).
Erinevalt arvukaist lämmastikuvormidest, esineb veekogudes anorgaaniline fosfor ortofosfaatidena. Suurem osa (rohkem kui 90 %) vetes leiduvast fosforist esineb orgaanilisel kujul, mis pole autotroofidele reeglina kättesaadav. Mineraalne osa on napp ja väga suure ringekiirusega (Joonis 21).
Joonis 21. Fosforiringe kihistunud järve pinnakihis. Enamik fosforist on partikulaarsel kujul (PP) ning settib veesambast välja enne lagundamist.
|
Merede pindmises kihis jääb fosfaatide sisaldus piiridesse 0,001-0,01 mg/l. Sügavuse kasvades suureneb aga fosfaatide hulk (nagu ka lämmastikusoolade oma) ja küünib 0,2-0,3 mg/l. Pindmistes kihtides esineb fosfaate suuremal hulgal vaid nendes piirkondades, kus esineb süvavee kerge. Näiteks Peruu ja Antarktika rannikul on seetõttu ka vee pindmise kihi fosforisisaldus kuni 0,2 mg/l (Joonis 22).
|
Joonis 22. Maailmamere fosfaatidesisaldus. Fosfaatide kontsentratsioon on tähelepanuväärselt kõrgem Antarktika rannikul.
|
Magevetes on fosfaate pisut rohkem, alates 0,005 mg/l kuni rohkem kui 1 mg/l reostunud järvede hüpolimnionis ja reovetes.
Üldiselt peetakse fosforit siseveekogudes produktiivsust limiteerivaks elemendiks. Vertikaalse segunemise puudumisel ammutavad vetikad kiiresti fosfaatide varu. Eriti märgatav on see sügavates ja kihistunud veekogudes ning soojades troopilistes meredes, kus surnud organismid langevad veekogu põhja, viies ringest välja ka fosfori. Kui fosfaatidesisaldus saavutab nulltaseme, on nitraadid tavaliselt veel avastatavad. N:P mineraalvormide aatomsuhe merevees on tavaliselt 15:1. Pärast seda, kui avastati paljudel vetikatel aluseliste fosfataaside olemasolu ning seoses sellega võime saada fosforit kätte ka lahustunud orgaanilistest ühenditest, on tähelepanu fotosünteesi limitatsiooni uurimisel kaldunud oluliselt lämmastiku suunas. Ei tohi siiski unustada sinivetikate võimet fikseerida molekulaarset lämmastikku. Mineraalsete fosforiühendite suhtes tuleb baktereid ja vetikaid lugeda konkurentideks kuna bakterid tarbivad samuti anorgaanilist fosforit ning selle hulk ületab nende kui lagundajate poolt remineraliseeritava fosfori koguse. Mineraalset fosforit regenereerib kõige efektiivsemalt zooplankton.
Üldiselt peetakse fosforit siseveekogudes produktiivsust limiteerivaks elemendiks. Vertikaalse segunemise puudumisel ammutavad vetikad kiiresti fosfaatide varu. Eriti märgatav on see sügavates ja kihistunud veekogudes ning soojades troopilistes meredes, kus surnud organismid langevad veekogu põhja, viies ringest välja ka fosfori. Kui fosfaatidesisaldus saavutab nulltaseme, on nitraadid tavaliselt veel avastatavad. N:P mineraalvormide aatomsuhe merevees on tavaliselt 15:1. Pärast seda, kui avastati paljudel vetikatel aluseliste fosfataaside olemasolu ning seoses sellega võime saada fosforit kätte ka lahustunud orgaanilistest ühenditest, on tähelepanu fotosünteesi limitatsiooni uurimisel kaldunud oluliselt lämmastiku suunas. Ei tohi siiski unustada sinivetikate võimet fikseerida molekulaarset lämmastikku. Mineraalsete fosforiühendite suhtes tuleb baktereid ja vetikaid lugeda konkurentideks kuna bakterid tarbivad samuti anorgaanilist fosforit ning selle hulk ületab nende kui lagundajate poolt remineraliseeritava fosfori koguse. Mineraalset fosforit regenereerib kõige efektiivsemalt zooplankton.
