Räni
Kuigi räni on maakoores hapniku järel kõige massilisemalt esinev element, on ta oma lahustumatu iseloomu tõttu suuremalt jaolt organismidele kättesaamatu.
Praktiliselt kõik vetikad vajavad räni valkude ja süsivesikute sünteesil, on ta eriti tähtis element ränivetikatele (Joonis 23), koldvetikatele, käsnadele ja mõnedele kõrgematele taimedele. |
Räni allikaks on eelkõige aluminosilikaatmineraalide lagunemine. Räni esineb looduslikes veekogudes lahustunult ränihappena SiO2/H4SiO4, lahustumatuna elusorganismides (põhiliselt ränivetikates) ja nende jäänustes ning adsorbeerununa anorgaanilistele osakestele või kompleksides raua või alumiiniumi hüdroksiididega. Viimased on vähelahustuvad pH >7 korral, lahustuvus tõuseb huumusainete lisandumisel kompleksidesse.
Troopiliste ja subtroopiliste merede pindmistes kihtides on räni kontsentratsioon ca 0,15 mg/l, sügavamal aga tunduvalt rohkem, kuni 7 mg/l. Magevetes leidub räni tunduvalt suuremal hulgal, ca 13 mg/l. Üksnes humiinainetrikastes vetes võib see jääda alla 0,5 mg/l. Veekogudes on räni kontsentratsiooni sesoonne dünaamika seotud eelkõige ränivetikate kasvu ning väljasettimisega. Põhjasettesse maetud ränivetikakodades sisalduv räni võib ringest lahkuda. Veemassis vabastab räni zooplankton tarbides ränivetikaid ja lõhkudes nende kodasid. Madalate järvede resuspendeeruvtest setetest vabaneb räni vette üsna kiiresti.
Troopiliste ja subtroopiliste merede pindmistes kihtides on räni kontsentratsioon ca 0,15 mg/l, sügavamal aga tunduvalt rohkem, kuni 7 mg/l. Magevetes leidub räni tunduvalt suuremal hulgal, ca 13 mg/l. Üksnes humiinainetrikastes vetes võib see jääda alla 0,5 mg/l. Veekogudes on räni kontsentratsiooni sesoonne dünaamika seotud eelkõige ränivetikate kasvu ning väljasettimisega. Põhjasettesse maetud ränivetikakodades sisalduv räni võib ringest lahkuda. Veemassis vabastab räni zooplankton tarbides ränivetikaid ja lõhkudes nende kodasid. Madalate järvede resuspendeeruvtest setetest vabaneb räni vette üsna kiiresti.