Väävelvesiniku oksüdeerimine
Väävelvesinik on paljudele veeorganismidele mürgine ühend, kuid selle oksüdeerimisest on võimalik ka energiat ammutada.
|
Tioonbakterid on kemolitotroofid, kes saavad energiat redutseeritud mineraalsete väävliühendite või vaba väävli oksüdeerimisest (Joonis 11). Elektronide aktseptoriks on sõltuvalt keskkonna redokspotentsiaalist kas hapnik või nitraat. Tioonbakterite rakukestade välisküljele võib ladestuda vaba väävlit. Kõige laiema levikuga grupp tioonbakterite hulgas on Thiobacillus sp. Nad arenevad keskkonnas, kus on hapnikku ja sulfiidioone või vaba väävlit ning on kemoautotroofid ning oksüdeerivad oma substraadi sulfaadiks (Joonis 12).
Värvusetud väävlibakterid oksüdeerivad samuti väävliühendeid. Tioonbakteritest erinevad nad selle poolest, et H2S oksüdeerumisel tekkiv elementaarne väävel koguneb rakkudesse sisse. Kui H2S keskkonnast kaob, siis võivad nad oksüdeerida ka rakusisest väävlit. Oksüdatsiooniproduktiks on sulfaadid. Siia kuulub matte moodustav perekond Beggiatoa (Joonis 13). Mikroaerofiilsete tingimuste loomisel värvusetute väävlibakterite arenguks täidavad olulist osa tsüanobakterid, sest paljud neist on väävelvesiniku suhtes võrdlemisi tolerantsed. Kihistunud järvedes on sügavatest veekihtidest väävlibakterite arengutsooni lähedusest leitud näiteks perekonna Oscillatoria erinevaid liike. |
Joonis 11. Kuumaveeallikad Yellowstone'i rahvuspargis on väga sobiv elupaik väävliühendeid oksüdeerivatele tioonbakteritele.
Joonis 12. Thiobacillus sp.
Joonis 13. Beggiatoa sp
|
