Autotroofne toitumine
  • Avaleht
  • Õpijuhis
  • Toitumistüübid
  • Fotosüntees
    • Fotosünteesi "aparatuur"
    • Fotosünteesi iseärasused vees
    • Veetaimede valguskohastumine
  • Kemosüntees
    • Väävelvesiniku oksüdeerimine
    • Nitrifikatsioon
    • Fe ja Mn oksüdeerimine
  • Autotroofide mineraalne toitumine
    • Lämmastik
    • Fosfor
    • Räni
    • Raud ja mangaan
  • Kordamisküsimused
  • Küsimuste-vastuste foorum
  • Kasutatud kirjandus
  • Tagasiside

Kemosüntees

Enamik orgaanilisest ainest sünteesitakse päikeseenergia kaasabil fototroofide poolt. Tunduvalt väiksemas hulgas toodavad seda aga kemosünteesijad, kes kasutavad orgaanilise aine sünteesimiseks redutseeritud ühendite oksüdeerumisel vabanevat energiat:
Picture
 Seejuures on oluline märkida, et ained, mida kemosünteesi käigus oksüdeeritakse, kujutavad enamikul juhtudel endast orgaaniliste ühendite anaeroobsel lagunemisel tekkinud produkte.  Ja see orgaaniline aine on toodetud just fotosünteesijate poolt. Seega pole kemosünteesijate roll oluline mitte niivõrd esmasprodutsentidena, vaid energiaülekandjatena, viies uuesti ringlusse selle osa, mis teistele organismidele pole enam kättesaadav.    
Picture
Joonis 10. Ookeani põhjas paiknevad lõhevulkaanid on kemosünteesijate jaoks eriti sobiv elupaik.
  Tegutsevad nad peamiselt anaeroobses või siis mikroaerofiises veekihis, näiteks hüppekihi alumises osas, hüpolimnionis või siis sette-vee piirpinnal. Tüüpilised kemolitotroofid on nitrifitseerijad, sulfaatijad  ning raua- ja vesinikubakterid.

Lisaks eelpool mainitud rühmadele leidub veekogudes veel vesinikku ja metaani oksüdeerivaid baktereid, kuid nende ainevahetus on pisut keerukam ja tihti kasutavad nad ka orgaanilist substraati, mistõttu neid siin täpsemalt käsitlema ei hakka.

←Tagasi
Edasi →
Powered by Create your own unique website with customizable templates.