Veetaimede valguskohastumine
Nagu eelnevast peatükist selgus, on vesi fotoautotroofide jaoks keerukas keskkond, kus valgus tihtipeale limiteerivaks keskkonnateguriks. Taimed (vetikad) võivad kohastuda valitsevate valgustingimustega kolmel viisil.
Kohastumine looduslik valiku teel. Selle põhjal jäävad konkreetsetes valgustingimustes püsima neid tingimusi kõige paremini ärakasutavad liigid. Madalas vees leiduvad näiteks rohevetikad, sügavamal aga pruunid ja väga suurtes sügavustes on asukateks hoopis punavetikad (Joonis 8). Teise võimalusena kujuneb ontogeneesi vältel sobiv pigmentkoostis ja koosluse tihedus.
|
Kohastumine ontogeneesi vältel võib toimuda nii valguse koostise suhtes (kromaatiline adaptatsioon) kui ka valguse intensiivsuse suhtes (valguse-varju adaptatsioon) või mõlema suhtes üheaegselt. Kuna veekogus muutuvad vertikaalselt nii valgustugevus kui valguse spektraalne koostis, on looduses neid adaptatsiooni tüüpe vahel raske eristada. Kromaatiline adaptatsioon avaldub ilmekalt bentosvetikate puhul, millistel kujunevad veekogu erinevates sügavustes erineva pigmentkoostisega vööndid. Valgus-varju kohastumises on kaks mehhanismi. Esimesel juhul toimuvad muutused pigmendisüsteemis. Näiteks tugevas valguses suureneb karotinoidide kui kaitsepigmentide sisaldus ning väheneb klorofülli sisaldus vetikate biomassis. Viimane näitaja võib erinevatel perioodidel erineda kuni 5 korda. Nõrga valguse kasutamiseks sünteesitakse mõnedes vetikarühmades täiendpigmente (fükotsüaniin, fükoerütriin sinivetikail).
Teisel juhul toimuvad muutused ensümaatiliste protsesside tasemel. Kolmandaks võimaluseks on kiire kohanemine muutuvate valgustingimustega vertikaalse migratsiooni teel mööda valgusgradienti (fototaksis). Viburitega liigid migreeruvad aktiivselt, gaasivakuoole sisaldavad sinivetikad (tsüanobakterid) saavad muuta oma ujuvust.
|
Vaata alljärgnevast videolõigust erinevaid liikumisviise rohevetikate Euglena sp ja Chlamydomonas sp. puhul.